Eestis toimub aastas rohkem kui 10 000 tulekahju, millest ligi neljandik on leidnud aset hoonetes. Hoonetes toimunud tulekahjudest moodustavad ligi 2/3 tulekahjud, mis on toimunud elu- või abiruumides. Ülejäänud 1/3 hoonete tulekahjusid toimub mitteeluhoonetes. Eluhooneteks on nii kortermajad, ridaelamud, paarismajad kui ka ühepereelamud. Tulenevalt objektide eripäradest on vajalik leida teavitussüsteemide ja-viiside õige valik, et tagada õnnetuse korral nende efektiivsus.
Ühepereelamute puhul on tulekahju avastanud isikul üsna lihtne teavitada kõiki hoones viibijaid õnnetusest ning anda teada hoonest väljumise vajalikkusest. Kuidas teha seda aga korrusmajas, büroohoones, kogunemishoones, koolis või hoolekandeasutuses? Erinev on olukord ka suurtes tootmis- ja laohoonetes.
Mida rohkem inimesi on objektil, seda olulisem on efektiivne teavitus ja seda rohkem inimelusid on võimalik õigeaegse ja tõhusa tegutsemisega säästa.
Esimeses järjekorras tuleb ohust teavitada inimesi, kes on kõige lähemal ohustatud piirkonnale. Esmane ja kõige tähtsam tegevus tulekahju korral on inimelude päästmine, selleks on esmatähtis ohustatud inimesi teavitada ning võimalusel aidata neil hoonest väljuda. Paanikas inimestega kokku puutudes on oluline anda neile selged ning konkreetsed juhised ja korraldused. Segaduste vältimiseks ja paanika laienemise ärahoidmiseks on hea, kui leidub keegi, kes võtab evakuatsiooni juhtimise enda kanda ja juhendab sel viisil selge ning valju häälega evakueerimist vajavaid inimesi. Evakuatsiooni käigus tuleb kokku leppida kindel ja ohutu koht, kuhu kogunetakse ning omavahelise suhtlemise abil teha kindlaks, kas kõik ohustatud inimesed on hoonest pääsenud. Kui on oht, et keegi on jäänud põlevasse hoonesse, siis tuleb koheselt sellest päästjatele teada anda ning võimalusel öelda puuduva isiku oletatav asukoht hoones.