Molekulaarne periood

Elektronmikroskoopide leiutamine, elekroforeesi kasutuselevõtt ja koekultuuride väljatöötamine, tõid murrangu viiruste uurimises. Tekkis uus teadusharu - viroloogia.

Samal ajal mindi süvitsi ka bakterite uurimisega, kusjuures täpsustati nii nende koostisosi kui ka ainevahetusprodukte.

Mikrobioloogias võib molekulaarse perioodi alguseks lugeda aastat 1944., mil avastati DNA osatähtsus mikroobide geneetikas. Leiti kombinatiivse muutlikkuse üks vorm - transformatsioon.

Saadi teada, kuidas organismides on reguleeritud ainevahetusprotsessid, selgitati mikroobide ja teiste organismide väga suur varieeruvus ja uuendati mikroobide kassifikatsiooni.

Inglise teadlastel (O.T.Avery, C.M. McLeod, M. McCarty) õnnestus pneumokoki ühe tüve DNA-d kanda üle teisele. Sellega tõestati, et pärilikkusel on materiaalne alus - DNA.

D. Watson ja F. Cricki poolt selgitati geenides leiduvat nukleiinhapete struktuuri, s.o. geneetilist koodi.

Järgnevalt leiti mikroobidel erilisi kromosoomiväliseid DNA fragmente - plasmiide. 1970-ndail aastail võeti kasutusele geenitehnoloogia, mille suurim saavutus on DNA- põhiste vaktsiinide tootmine.

1990- ndail aastail hakati mikrobioloogilises diagnostikas kasutama molekulaarseid meetodeid, mis võimaldavad mikroobi äratundmist nende DNA ehituse alusel.

B. Marshall ja J. Warren avastasid 1982. aastal gastriidi ja haavandtõve tekitaja Helicobacter pylori .

R. C. Gallo ja L. Montagnier avastasid 1983.aastal lümfotsüütides eluneva AIDS- i viiruse.

Molekulaarsed meetodid on võimaldanud suuri edasiminekuid: 1960-2000. a.arvati inimese mikroflooras leiduvat kuni 500 erinevat mikroobiliiki, siis 5 viimase aastaga suurenes see arv 2000 liigini.

Helicobacter pylori