Rataste tasakaalustamine on tänapevasel autol iseenesest mõistetav tegevus. Ametlikult tuleks seda teha iga 10 000 km järel.
Õigeaegne tasakaalustamine annab mitte ainult mugavuse juhile ja reisijatele sõidu ajal, vaid ka aitab tõsta liiklusohutust ning vähendada sõlmede kulumist.
Rataste tasakaalustamine on sõiduki ratta balanssi viimine täiendavate kaalude lisamisega. Tasakaalustamata ratastega
sõit kulutab tugevasti rattalaagreid, tõstab vibratsiooni, põhjustades
ebamugavusi sõitjatele ja rehvide ebaühtlast kulumist. 5 grammi erinevust mõjub kiiruse juures 180 km/h juures nagu 5 kg!!
Rattaid tuleb tasakaalustada kindla ajavahemiku tagant ja siis,
kui rattad hakkavad viskuma, rehvid laiguti kuluma või kui sõidu
ajal on tunda rappumist mille sagedus vastab rataste
pöörlemissagedusele. Rattaid tuleb tasakaalustada ka iga kord pärast
rehvide pealepanekut.
Kleebitavad raskused ehk siis valuvelgede raskused on ühekordseks kasutamiseks.
Löödavad ehk plekkvelje raskused on ka üldjuhul ühekordseks kasutamiseks. Kui aga on näha et lüüdav raskus on igati korralik ja ei ole roostes, siis võib loodushoiu ja ka kokkuhoiu huvides selle uuesti kasutada.
Tasakaalustuspingi juures on kõige tähtsam, et see oleks õigesti
kalibreeritud, et ta asuks loodis maa peal ja veel parem kui maa küljes
kinni ja et ta oleks puhas. Töö käigus tekib ikka pori ja mustust ja vanu raskuseid, aga töö lõppedes tuleb kindlasti töökoht puhastada. Tegemist on täppis mõõteriistaga ja teda
tuleb hoida heas korras.
Rehvibalanzeerimis pinki ei tohi kunagi
tõsta võllist millele ratas kinnitub. Selle võlli küljes asuvad andurid
a need võivad siis puruneda või valesti näitama hakata. Valesti mõõtev
tasakaalustuspink on sama hästi kui kasutu!
Millised tegurid mõjutavad rehvi tasakaalustuse täpsust?
Lisamaterjal