Tantsud erinevate sihtrühmadele

Seltskonnatants on tantsimine,  kui seltskondlik ajaviide ja meelelahutus või sel eesmärgil tantsitav tants, eritiLääne kultuuriruumi  kontekstis (Vikipeedia, 2012).

Tänapäeval on üpris raske öelda, kes peaks olema see seltskond, kelle tantse seltskonnatantsudeks kutsutakse. Varasemal ajal on selle sõnaga enamasti silmas peetud ühiskonna kõrgkihtide lõbutsemist. Seltskonnatantsu määratlemiseks on sageli kasutatud vastandamist rahvatantsuga, mis võiks olla viljakas lähenemine, kui rahvatantsu mõiste ise poleks tänapäevaks muutunud ülearu laialivalguvaks. Seltskonnatantsu rahvatantsust eristades on viimase puhul silmas peetud selle sõna kitsamat tähendust –nähtust, mida viimasel ajal on eesti keeles püütud hakata kutsuma pärimustantsuks. Ajalooliselt tuntud seltskonnatantsud on olnud näiteks menuett, kadrill, polonees ja masurka. Hiljem juba, 1920 – 30 aastatel, läksid Euroopas ja Ameerikas moodi tango, fokstrott, tšarlston, boston ja simmi (Vikipeedia, 2012).

Tänapäeval tantsitakse seltskonnatantsudena tavaliselt teatud kindlaid paaristantsu stiile, mis kujunesid enam-vähem praegusel kujul välja 20. sajandi alguse Inglismaal ja mida Nõukogude perioodil hakati nimetama peotantsuks (Vikipeedia, 2012). Neist tantsudest kümnes võisteldakse ka võistlustantsus ehk tantsuspordis. Klassikaliste peotantsudena on levinuimad aga aeglane valss, fokstrott ja rumba, samuti viini valss, tango, samba ja tša – tša.  Võrreldes võistlustantsuga kasutatakse lihtsamaid samme ja liikumisi. Lisaks võistlustantsudena tantsitavatele kindlatele standardtantsudele ja Ladina- Ameerika tuntakse seltskonnatantsudena ka muid nagu salsa, mambo, rock`n`roll ja diskotants.  

Seltskonnatantsud Eestis olid 19. Sajandi lõpuks lisaks kohalikku päritolu rahvatantsudele tuntuks ja omaseks saanud välismaist päritolu seltskonnatantsud polka ja valss.  Neile lisandusid krakovjakk, reinlender, tuuste, padespann, padegras, padikaater, aissa, minjoon padipadinöör, kikapuu, karoobuska, subota, kuhaanuska, vengerka jt. Paljud neist olid moetantsud, mille populaarsus ja tuntus jäid lühikeseks (Vikipeedia, 2012).

Vaata seltskonnatantse: siit

Meelelahutustants ei ole seotud kindlate kombetalituste, kalendritähtpäevade või muu seesugusega. Rahvatants sisaldab meelelahutuslikku osa, tervikuna on rahvatantsu mõiste aga laiema sisuga, sest sisaldab endas ka maagilisi, rituaalseid, akrobaatilisi ja imitatsioontantse, mille kasutusala piirdub teatavate kindlate situatsioonidega.

Seltskonnatants on algusest peale olnud tervikuna meelelahutuse teenistuses, ta ei ole seotud kindlate kombetalituste ega kalendritähtpäevadega, ta on oma olemuselt meelelahutustants. Sellepärast võib ka rahvatantsu meelelahutuslikku osa käsitleda talupoja seltskonnatantsuna. Ülesanne on üks ja seesama – teenida inimesi nende lõbutsemishetkedel (Kapper, 2012).

Välismaised tantsu ajaloo uurijad ja teatmeteosed teevad küllaltki selget vahet seltskonnatantsu ja rahvatantsu vahel. Seltskonnatantsu on vähemalt Euroopa kontekstis tavaliselt peetud kõrgklassile, rahvatantsu aga talupoegadele kuuluvaks.

Meelelahutustants Euroopas on põhiliselt rahvusvaheline nähtus ja järgib rahvusvahelisi moevoole, kusjuures eri aegadel on suunajaiks, moe diktaatoreiks olnud teatavad keskused. Seltskonnatants ja meelelahutuslik rahvatants on vähemalt 1400-ndaist aastaist olnud rahvusvaheliselt levivate moevoolude kujundada. 15.-16. sajandil oli seltskonnatantsu moekeskuseks Itaalia. Siis tekkisid õukondade juurde ka elukutselised ja palgalised tantsumeistrid (ballettmeistrid-tantsuõpetajad), kes õpetasid aadlikke ja õukondlasi tantsima, ühtlasi lõid nad ka uusi seltskonnatantse, mis siis levisid teistesse õukondadesse, teiste maade õukondadesse ja sealtkaudu ka lihtrahva hulka. 16. sajandist alates kujunes seltskonnatantsu moekeskuseks Prantsusmaa. Enamasti lähtusid õukondade tantsumeistrid uute seltskonnatantsude loomisel rahvatantsust (Kapper, 2012).

Vaata meelelahutustantse: siit

Paaristantsud. 20. sajandi alguseks oli Eesti külas ainuvalitsevaks saanud paaristants: polka, valss, reinlender, padespann, krakovjakk, vengerka, papiljonipolka jt. Need tantsud olid popid kogu sajandi I poole kestel. 20. sajandi esimene ja teine aastakümme raputasid põhjalikult Vene riiki ja tema rahvaid: 1905. aasta revolutsioon, Esimene maailmasõda, oktoobrirevolutsioon. Rahutud aastad ja rahutu mood, ka tantsupõrandal.

Need kaks aastakümmet tõid kaasa suure hulga uusi seltskonnatantse, millest suurem osa eksisteeris õige lühikest aega ega suutnud rahva hulgas kanda kinnitada: Padegras, padikaater, padipadinöör, minjoon, polkamasurka, marsspolka, galopp, suboota, kuhaanuska, karoobuska, kitajanka, aissa, oira, tersaal jt – nende tantsude iga oli nii lühike, et mõned vanad inimesed mäletavad küll nende nimesid, kuid väga vähestel on meeles, kuidas neid tantsiti. Aeg oli tantsuderohke, igal hooajal ilmus uusi tantse kümnete kaupa, kuid vähesed neist jäid püsima (Kapper, 2012).

Niinimetatud „vanadel seltskonnatantsudel“ on vormiliselt nii mõndagi ühist neile eelneva ajaloolise kihi pärimustantsudega. Erinevalt 20. sajandil moodi tulnud foksist, tangost jt tantsitakse neid ringjoonel. Paarilised on omavahel enamasti mingi võttega ühendatud ja paljudes „vanades seltskonnatantsudes“ esineb veel ka paari kinnisvõttes pöörlemist – elemendid, mis 20. sajandi teisel poolel seltskondliku meelelahutusena kasutusele tulevates tantsudes enam kuigi tavalised ei ole. Niisiis „vanad seltskonnatantsud“ on tõepoolest suhteliselt vanad 20. või ka 21. sajandi kontekstis, kuid kindlasti ei saa neid pidada eriti vanaks meelelahutus- ehk seltskonnatantsu ajaloos üldiselt – nt kontratantsude ja ka paaristantsu (polka ja valsi) hiilgeajaga võrreldes on tegu ikka pigem uute tantsudega (Kapper, 2012).

Vaata "vana seltskonnatantse": siit

Pärimustants on kahtlemata osa folkloorist – see on tantsuvorm, mis eksisteerib variantidena ja millel puudub üks kindel fikseeritud kuju. Pärimustantsu võib mõista mingi kogukonna ehk pärimusrühma tantsimisviisina, mida kujundlikult on nimetatud improvisatsiooniks traditsiooni piires (kasutades varasemate põlvkondade liikumismustreid või –elemente). Varieeruvus ja improvisatsioonilisus teeb pärimustantsu erinevaks teisest rahvatantsuvaldkonna olulisest nähtusest – rahvuslikust lavatantsust ehk autoritantsudest. Ka ei ole pärimustants  tavaliselt mõeldud pealtvaatamiseks. Pärimustantsu tähtsaks osaks ning tihti eeltingimuseks on elav muusika ning seejuures tantsijate ja muusikute ühine pärimus. 19. sajandini oli iga külakogukonna liikme elu loomulikuks osaks muuhulgas ka kohalik pärimustants, mis vähemalt oma meelelahutuslikus osas oli juba siis suuresti mõjutatud rahvusvahelistest moevooludest (Kapper, 2012).

Tänases globaalkülas meeldib meile aga eriti mõelda pärimusest kui kohaliku ja vahest isegi rahvusliku eripära kandjast, sest see aitab leida pidepunke ning luua turvatunnet kiiresti muutuvas maailmas. Pärimustants on kuhugi kuulumise märk ja iseendaks olemise viis.

Vaata pärimustantse: siit

Rahvatants - kas see on see, kui tantsitakse rahvarõivais?

Rahvatants on rahvaloomingu liik, milles väljendatakse tundeid, mõtteid ja suhtumisi rütmiliste liigutuste ja muutuvate kehaasendite kaudu. Rahvatants on välja kujunenud seoses rituaalsete toimingutega. Rahvatantsijad on selleks saanud vähe või mitte mingisugust väljaõpet. Uued tantsijad õpivad tantsu mitteametlikult, jälgides teisi tantsijaid ja/või teistelt tantsijatelt saadud õpetuse kaudu. Tavaliselt esitatakse rahvatantse rahvamuusika  või rahvamuusikast inspireeritud muusika saatel. Rahvatantsud ei ole loodud esitamiseks laval või publikule, kuigi tänapäeval on paljusid rahvatantse kohandatud esitamiseks publikule. Rahvatantsudes domineerib rahvapärimus (traditsioon) uuenduse (innovatsiooni) üle, kuigi rahvatantsud muutuvad ajas nagu kõik teisedki rahvaloomingu liigid (Vikipeedia, 2012).

Tänapäeval leidub tantsusid, näiteks hiphop või breiktants, mis on tekkinud ja arenenud spontaanselt, kuid rahvatantsudeks neid ei peeta. Rahvatantsud peavad olema olulisel määral seotud rahvatraditsiooniga ning pärinema aegadest, mil eksisteeris selge vastandus lihtrahva ja ülemklassi tantsude vahel. Siiski on ka hulk ballitantse saanud mõjutusi rahvatantsust või isegi pärinevad neist otseselt.

Kaasajal on rahvatants sageli kindla rahvuse või sotsiaalse rühma kultuurilise identiteedi määraja. Kaugele ulatuv eesti rahvatantsutava oli varajasemal ajal seotud põhiliselt perekondlike sündmustega nagu näiteks pulmad. Tänapäevasema sisu ja vormi on eesti rahvatantsule andnud tantsupeod.

Analoogiliselt rahvamuusikaga, kuid arvestades tantsude kogumise ja uurimise hilisemat algust, kujunes rahvatantsu mõiste Eestis välja 19.-20. sajandi vahetusel mõjutatuna minevikku suunatud rahvusromantilisest ideoloogiast, kus tõsteti esile eestlaste kui talurahva pärimust ja identiteeti. 1892. aastal kirjutab ajakirjanik Georg Eduard Luiga ajalehes „Olevik“:

„Ka Eestlastel on omad vanad rahva tantsud olemas, /…/ aga kas need tantsud praegu kusagil ka veel elamas on? /…/ rahva tantsud kannavad rahva laadi ja avaldavad seda tihti selgemine kui mõned muud vanaaja mälestuse märgid. /…/ Suurem osa on muidugi juba kadunud, tantsijad magavad maamullas, aga siisgi on vanumehi veel olemas, kes ühte ehk teist tantsu oskavad.“ (Kapper, 2012)

 

Tsiteeritud lõigus võib tähele panna kaht olulist seisukohta:

Soovituslik lisalugemine: Rahvatants.http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rt_rahvatants_ja_tantsupidu

Vaata rahvatantsu: siit

Rahvalikud laulumängud.  

Pärimusmuusikaga tutvumine rahvalaulu, muusikalise liikumise - rahva- ja laulumängude kaudu luuakse kõige vahetum kontakt muusikalise materjaliga. Laulumängudes ühinevad laul, liikumine, rollimäng (näitlemine ja miimika). Tore on kasutada ka maske või vastavaid peakatteid. Tegevusaluseks on kuulamisele, matkimisele ja mälule toetuv meetod, mis on olnud läbi aegade pärimuskultuuri traditsiooniline õppemeetod.

" Kassi ja hiire mäng" (Pilistvere)

Mängijad on ringis, hiir keskel, kass liigub väljaspool ringi. Mängijad kõnnivad ja laulavad:

Meil on kaval kassikene, hiirekene, Intsukene,

püüab hiired põllu pealta, ajab rotid aida pealta,

vesihallid vilja seesta, küidud külmasta kambrista.

Kass on kaval kargamaie, hiir on vilgas hüppamaie.

Sõitke, sääred, põitke, põlved, laske teeda labajalad,

hüppa, hüppa, hiirekene, karga noppest, kassikene!

Ringisolijad jäävad seisma ja tõstavad käed üles, kass hakkab hiirt taga ajama. Kui hiir on kätte saadud, jääb endine hiir kassiks või valitakse uued osalised, mäng algab uuesti

" Nõelamäng" (Kuusalu)

Kõik mängijad seisavad ühes kolonnis, teineteise pihast kinni hoides, mängujuht – Nõelaomanik seisab kolonnis kõige ees, Nõelaotsija on kolonnis viimane. Laulmise ajal kõiguvad mängijad laulurütmis kohapeal kahele poole.

Nõelaomanik /eestlaulja/:

Nõtku, nõtku nõelakene, nõtku nõela silmakene!

Ära kadus nõelakene,

ära nõela silmakene.

Nõel ei kadund tukkudessa,

nõel mul kadus nõeludessa,

õmmeldes udulinada,

paigates vana palakat.

Nõel mul kadus nõmmikusse,

kuldasilma kuusikusse,

hõbesilma õue peale,

terassilma teerajale.

Laulu viimaste värsside ajal tuleb rea lõpust Nõelaotsija ning jääb lauljate ette seisma.

Nõelaomanik: Mis sa otsid?

Nõelaotsija: Otsin nõela.

Nõelaomanik: Mis seal nõela silmas oli?

Nõelaotsija: Üks oli sinist, teine punast, kolmas kullakarvalist. (Võib nimetada ka värve viimase mängija riietusest)

Nõelaomanik: Mine otsi meie ahju pealt.

Nõelaotsija läheb vasakult poolt aeglaselt rivi lõpu poole. Tema möödumisel tõstavad rivisolijad veidi jalga, küsides: Nõel: Kas see nõel?

Nõelaotsija: Ei ole see!

Kui otsija rivi lõpule läheneb, hakkab viimane mängija ümber rivi jooksma. Nõelaotsija katsub teda kinni püüda, teised mängijad /püsivad rivis/ püüavad teda takistada ja laulavad samal ajal:

Hüppa, nõela, karga nõela!

Hüppa, nõela, ümmargune, karga, nõela, kandiline, tee, nõela, jalad terveks!

Laulu võib mitu korda korrata. Nõelaotsija ajab Nõela seni taga, kuni kätte saab või kuni laul lõpeb. Kummalgi puhul tuleb nõel kolonni algusesse seisma. Siis läheb Nõelaotsija rivi lõppu, laul algab otsast ning mäng kestab, kuni on jooksnud kõik nõelad või kõik need, kes mängida soovivad.

"Laevamäng“ (Karuse)

Mängujuht – Laevameister istub põrandale, teised mängijad istuvad üksteise ümbert kinni hoides tema selja taha, moodustades nõnda laeva, mängujuht on ka eeslauljaks.

Sõua, laeva, jõua laeva, sõua, laeva sinna maale,

kus need kuked kulda söövad, kuked kulda, kanad karda, haned haljaste hõbedat,

varesed vana rahada.

Laevakippar poisikene, tule laeva ostemaie,

kallist laeva kauplemaie!

Vastasmängija – Laeva kapten, astub Laevameistri juurde, järgneb kahekõne:

Kapten: Kust laev tuleb ja kuhu läheb?

Laevameister: Riiast tuleb ja Tallinna läheb.

Kapten: Mis see laev maksab?

Laevameister: /ütleb suure summa/.

Kapten: Kas laev on kõva?

Laevameister: Kõva, kõva, eks proovi järgi.

Kapten haarab laevameistri kätest kinni, tõmbab ja ütleb:

Kapten: Mäda laev!

Laevameister /vaidleb vastu/: Kõva laev, proovi veel!

Kapten kutsub enda juurde abilisi – mängijaid, kes haaravad tugevasti teineteisest kinni ja üheskoos, eesotsas kapteniga, tõmmatakse laev liikuma. Kui „laevakett“ katkeb on laev mäda. (Mellov, 2010)