Laulmine valmistab suurt rõõmu ka siis,
kui keegi peale laulja enda seda ei kuule.
(W.S.Landor)
Inimese
hääl on kõige huvitavam, põnevam ja rikkalikum instrument, millega saab
imiteerida erinevaid pille, loodushääli, helisid meie ümber. Tuleb vaid osata
kuulata ja tähele panna. Enne kui oma häält kasutada, tuleb see kõigepealt
iseenda jaoks avastada ja seda tundma õppida.
Laulmine
algab õigest kehahoiust ja hingamisest, laulmine on tegelikult väljahingamine.
Järjekindlalt tuleb tähelepanu pöörata kehahoiule, et see oleks pingevaba.
Hääle lahtilaulmisele kaasatakse kogu keha. Siia kuuluvad näiteks ringutusharjutused, sisse- ja väljahingamisharjutused. Alustatakse läbi nina sissehingamisega, avatakse suu ning alustatakse laulmist. Jälgi, et sa ei tõstaks hingamisel õlgu. Tuleb osata vahet teha tavalisel ja laululisel hingamisel. Tavaline hingamine (tingituna organismi vajadusest) on ebateadlik funktsioon, laululine hingamine aga on teadvustatud tegevus. Sissehingatava õhu kogus on laulmisel suurem, kusjuures sissehingamine toimub kiiresti, väljahingamine aga märksa aeglasemalt (www.opleht.ee).
Vähetähtsad
pole laulmisel ka artikulatsioon ja
diktsioon, kus tuuakse esile laulu sisu, aidatakse kaasa laulu
ilmekamale esitusele. Selliseks võimaluseks on on laulutekstide kooslugemine
(nn laululine kõnelemine). Tähelepanu
tuleb pöörata vokaalide ja konsonantide
korrektsele artikuleerimisele. Oluline on mitte seada häälele raame. Üheskoos
lauldes avastatakse oma hääleulatus nii kõrgemale kui madalamale, oma hääleulatust
sellega avardades. Hääle lahtilaulmisele võiks kavandada 8–10 minutit koos
arutelu ja hinnangutega. Tagasiside näiteks kaaslauljatelt (loe animatööridelt)
on ülioluline. See toetab teda oma hääle leidmisel ja avastamisel ning
motiveerib edasises häälekujunduslikus töös.
Animatööri töös saame laulmist kasutada mitmeti:
1) Laulame ise – mõni etendus, show esinemine jne.
2) Laulavad külalised – lapsed lastelaule, eakamatele nostalgiaõhtud ja horoskoobi aegsed laulud, noortele karaoke jne.