Kalatoidud Eesti pärandköögis
Pikk mererand ja siseveekogude rohkus on teinud kala eesti rahva toidulaual tähtsaks. Veel 19. sajandil oli eesti talurahva toidus kala, eriti soolakala, lihast olulisem. Söödi nii magevee- kui ka merekalu. Värsket kala sõid randlased püügihooaegadel peaaegu iga päev, sisemaa rahvas sai seda harvem. Värskest kalast keedeti leent, tavaliselt vee ja piimaga, lisada võidi jahutummi, tangu, kapsast. Vähese vedelikuga keedetud kala söödi leiva kõrvale, hiljem ka kartuliga. Sisemaal tarvitati toiduks enamasti vinnutatud ja soolatud kala.
Teadete kohaselt on siinmail kõige enam söödud kala räim. Seda soolati, mille järel see sai uue hellitusnime - silk. Soolasilk on läbi sajandiste olnud tähtsamaid igapäevaseid leivakõrvaseid ja silgusoolveest on räägitud juba väga ammustes teadetes eesti rahva toidukultuurist. Raske töö tegijal oli soolase isu ja soola tarvidus suur, soolasilk oli kogu aeg laualt vabalt võtta soolane suutäis.
Muidugi olid hinnatud ka kõik teised kalad. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulitega või leivaga.
Joonis 2. Kuivatatud latikas koorekastmes - Setomaa
