Erinevad villkarva liigid vaadatuna läbi mikroskoobi.
Vasakul on peened säsita alusvillkarvad,
keskel katkendliku säsiga ja säsita üleminekuvillkarvad,
paremal peened alusvillkarvad
ja jäme pealisvillkarv jämeda säsikihiga (Jaama, 1958)
Alusvillkarvad e. pärisvillkarvad on peened (15-25 µm), lühikesed (6-12 cm) ja väga säbarad koosnedes soomus- ja koorkihist ning olles kõige hinnatumad tehnoloogiliste omaduste poolest. Meriino ja teiste peenvillalammaste villak koosneb ainult alusvillkarvadest.
Üleminekuvillkarvad on pikemad (10...30 cm) ja jämedamad (26...65 µm) alusvillkarvadest, kuid sisaldavad peent või katkendlikku säsikihti ja hästiarenenud koor- ja soomuskihti. Üleminekuvillkarvade omadused on alusvillkarvadele seda lähemal, mida peenemad nad on. Kvaliteetse villaga eesti lammaste ja teiste poolpeen-villalammaste villak koosneb tavaliselt alus- ja üleminekuvillkarvadest.
Pealisvillkarvad on peaaegu sirged, pikad (10..35 cm), väga jämedad (35...200 µm) koosnedes soomus-, koor- ja säsikihist. Pealisvillkarvu esineb jämedama villaga lammaste villaku ülarindes ning nad on tunduvalt halvemate tehnoloogiliste omadustega (värvuvad halvasti, vähem elastsed ja venitatavad).
Surnud villkarvad on ilma läiketa, värvumatud, sirged ja tugeva säsikihiga (säsikiht võtab enda alla enamuse villkarva mahust) , mida on tinglikult hakatud selliselt nimetama, sest nad ei ole kasvu lõpetanud. Surnud villkarvad vähendavad oluliselt villa kvaliteeti ja nende esinemist eesti lambatõugudel tuleb pidada villa veaks. Teatud jämevillalistel lambatõugudel (hissaari, mongoolia jt.) on nende esinemine tõule iseloomulikuks tunnuseks.
Ohevillkarvad on lühikesed (1..2.5 cm), säbaruseta, sarnased pealis- ja surnud villkarvade ehitusega, millega on kaetud lambal pea ja jalgade alaosa. Ohevillkarvad võivad olla valged, hallid või mustad ja neid ei pügata. Nende esinemine villakus vähendab villaku kvaliteeti.
Kempkarvad on ohevillkarvade sarnased, valge värvusega ja rabedad. Ka nende olemasolu villakus ei ole soovitav.