Lammaste pügamine ja villa esmane käitlemine

Villkarvade ehituse histoloogilised uurimused on näidanud, et villkarvad võivad koosneda 3 erinevast kihist: soomuskihist, koorkihist või säsikihist (joonis).

Villkarva histoloogiline ehitus. Soomusrakud katavad villkarva nagu soomused.
Soomuskihile järgneb käävjatest rakkudest koosnev koorkiht,
millele järgneb mitmes suuruses rakkudega säsikiht (http://www.wool.com)

Soomuskiht e. kutikula on mitmesuguse kuju ja suurusega ühekihiliselt asetatud soomusrakkude kiht, mis katab villkarva katusekivitaoliselt, ülehaaravalt. Ta annab villale läike ja ka paljud tehnilised omadused.
Koorkiht e. korteks moodustab enamuse (alus-ja üleminekuvillkarvad) või väiksema (surnud-, jämedad pealisvillkarvad) osa villkarva mahust koosnedes pikkadest käävjatest rakkudest, mis annavad villale tugevuse, elastsuse ja jämeduse. Koorkihis paikneb ka värviline pigment. Koorkihi osatähtsus alusvill-karvas moodustab 90%, pealisvillkarvas 60-70% ja surnud villkarvas vaid 5-6%.
Säsikiht e. medulla koosneb hulknurksetest sarvestunud rakkudest, mis on osaliselt täidetud õhuga. Villkarva uurimisel mikroskoobi all on säsikiht nähtav tumeda pideva või katkendliku joonena pealis-, ülemineku või surnud villkarvades. Säsikihi olemasolu vähendab villkarva tehnoloogilisi omadusi, s.t. villa kvaliteeti, tänu millele suureneb nende haprus, hügroskoopsus ja väheneb soojajuhtivus. Säsikiht kaitseb looma temperatuuri suurte kõikumiste puhul üle- ja alakuumenemise. Seepärast metsloomade karvad ja aborigeensete lambatõugude villkarvad sisaldavad alati säsikihti. Kuid villaste riietusesemete valmistamiseks kasutatav peen- ja poolpeenvill peab sisaldama võimalikult vähe säsikihti omavaid villkarvu. Sellest tingitult on hakatud villateaduses kasutama väljendit medullatsiooni protsent, mis näitab, kui suurel hulgal villaku
lamba terviklik, villkate, mis saadakse peale lamba pügamist. Villaku massi all mõistetakse ka lamba villatoodangut. Villak koosneb säukudest
peen-ja poolpeenvillalammaste villaku koostisosa. Villa säuk võib olla ühtlik või ebaühtlik. Ühtliku säuguga lammastel on säugu moodustunud villkarvad ühtlase diameetri ja pikkusega. Ebaühtliku säuguga lammastel on säugu moodustunud villkarvad ebaühtlase diameetri ja pikkusega ning villasäugus on erinevaid villakarva liike (alusvillkarvad-, üleminekuvillkarvad, pealisvillkarvad). Ühtliku säuguga lammaste vill on kvaliteetsem, sest see on paremini kedratav ja tooted kõrgema kvaliteediga (Jaama, 1946).

Ühtlik villasäuk (P. Piirsalu)

, mis on omavahel side-villkarvadega seotud. Jämevillalammastel ja pooljämevillalammastel nimetatakse säukusid salkudeks, sest villasalgud on omavahel vähem seotud ja villak laguneb kergemini osadeks. Villa säugud (salgud) koosnevad üksikutest villkarvadest (Canary Coloration..., 1980).
villkarvadest esineb säsikihti e. medullat. Jämedama villaga lammaste vill, mida kasutatakse vaipade, mööbliriide tootmiseks võib sisaldada säsikihti omavaid villkarvu. Näiteks Austraalias on seatud vaibavillale järgmised kvaliteedinõuded: villkarva keskmine diameeter 36...40 µm; säsikihti mitteomavaid villkarvu vähemalt 40%, säsikihti omavaid villkarvu järgmiselt: üleminekuvillkarvu vähemalt 20 %, pealisvillkarvu mitte rohkem kui 10 %, surnud ja kempkarvu alla 2 % (Turner, 1979).