Märkimata ei saa jätta, et lammas on keskkonnakaitse seisukohalt oluline põllumajandusloom. Eksisteerib ju Eestis palju selliseid piirkondi (saared, rannaäärsed alad, kuppelmaastikud), kus traditsiooniliste põllumajandusharudega ei tasu ega saa tegeleda. Samas lambad (ja teised rohusööjad) aitavad hooldada ja säilitada neid pool-looduslikke taimekooslusi ehk pärandkooslusi (loopealsed, puisniidud, rannaniidud, puiskarjamaad, aruniidud). Pärandkoosluste pindala on viimase 70 aasta jooksul tohutult vähenenud. Kõige rohkem on vähenenud puisniitude pindala, mil 70 aastaga on nende pindala vähenenud 1000 korda (Kukk & Kull, 1997). T. Talvi (2001) andmeil on pärandkoosluste pindala vähenemises peamisteks põhjusteks põllumajanduse kollektiviseerimine, ulatuslik uudismaade rajamine ning heinatööst loobumine, mistõttu pool-looduslikud rohumaad kadusid. Pool-looduslikel kooslustel väikemäletsajaliste pidamine aitab suurendada koosluste liigilist mitmekesisust ja säilitada need kooslused, mistõttu alates 2001. a on Eesti riik toetanud nende koosluste majandamist ja lambakasvatajatel on võimalik taotleda toetusi koosluste ilme taastamiseks ja säilitamiseks.