Kliima ehk ilmastu on mingi paiga ilmade pikaajaline korrapärane vaheldumine ehk re˛iim.
Ilm on pidevalt muutuv atmosfääri seisund.
Eesti kliima on üleminekuline mereliselt mandrilisele. Mereline kliima on sademeterohke ning väikese temperatuurikõikumisega. Mandrilist ehk kontinentaalset kliimat iseloomustab sademete vähesus ning õhutemperatuuri suur kõikumine
Üleminekuline ehk paraskontinentaalne kliima tuleneb Eesti asendist Euraasia mandri loodeosas. Seda mõjutavad nii Atlandi ookeani mereline õhk kui ka Euraasia mandri siseosas valitsev mandriline õhk..
Peamisteks Eesti kliimat kujundavateks teguriteks on päikesekiirguse juurdevool ning Atlandi ookeani põhjaosa kohal toimuvad atmosfääriprotsessid. Eesti territooriumi väiksuse tõttu on laiuskraadide erinevusest (57°30´... 59°49´ pl) tingitud päikesekiirguse muutused siin tühised. Kõige enam saavad päikesekiirgust rannikualad ja saared, kõige vähem kõrgustikud, mis on peamised sademetepüüdjad ning pilvede tekitajad. Päikesekiirguse hulk Eestis muutub aasta kestel väga suurtes piirides - suvepäeva pikkus ületab talvise päeva pikkuse kolm korda, vastavalt 18 ja 6 tundi.
Eesti ilmastikku mõjutavad ajutise iseloomuga tsüklonid (nt Islandi tsüklonid) ja antitsüklonid (nt Assoori saarte antitsüklonid). Tsüklonitega kaasnevad tavaliselt vihmased ja tuulised ilmad, talvel sageli sula. Antitsüklonid toovad selge päikesepaistelise ilma, millega võib suvel kaasneda põud (Skandinaavia maksimumi puhul), talvel aga käre pakane (Siberi maksimumi korral).
Peamiste Eesti kliimat kujundavate tegurite (päikesekiirgus, temperatuur, pilvisus, sademed, tuul jm) ruumilises jaotuses etendab tähtsaimat osa Läänemeri.
Eestis on geograafilistele laiuskraadidele vastav õhutemperatuur maailma keskmisest suvel mõnevõrra madalam, ent talvel oluliselt kõrgem. Talvel tõstab Läänemeri rannikuala temperatuuri ja erinevus sisemaa omast on suurem kui muudel aastaaegadel. Kõige külmem kuu on veebruar (keskmine õhutemperatuur -5,2 °C), ent suurimad kontrastid avalduvad jaanuaris (Vilsandil -2,0 °C, Narvas -7,3 °C). Absoluutselt madalaim õhutemperatuur -43,5 °C on registreeritud Jõgeval 1940. a. ja Võrus 1941. a. Jõgeva linna kutsutakse külmapealinnaks. Suvel tõuseb õhutemperatuur rannikult sisemaa suunas, ent suve lõpuks ühtlustub kogu Eestis. Kõige soojem kuu on juuli (+16,6 °C), mil regionaalsed erinevused on õige väikesed. Absoluutselt kõrgeim õhutemperatuur +35,6 °C on mõõdetud 1992. a. Võrus.
Eestis valitsevad edela-, lõuna- ja läänetuuled, mis seostuvad eelkõige sagedaste tsüklonitega. Novembrist jaanuarini on tsüklonaalne tegevus kõige aktiivsem ja puhuvad tugevamad tuuled. Tormipäevi, mil keskmine tuule kiirus ulatub üle 15 m/s, on Vilsandil 40, Võrus aga 4. Üldiselt haruldased trombid (keeristormid) ja tugevad rajud on viimastel aastakümnetel muutunud sagedasemaks. Seni suurimat kahju tekitas 1967. a. augustis Loode-Eestit ja sama aasta oktoobris Pärnu ümbrust laastanud orkaan. Tuule kiirus ulatus siis 35 m/s ning selle tagajärjel hävis suurel hulgal metsa.
Minevikus, pärast jääaega, on Eesti kliimaolud väga suurel määral kõikunud. On olnud aegu, mil kliima oli märksa soojem ja niiskem kui tänapäeval, siis valitsesid laialehelised metsad ja sellest ajast on pärit ka reliktsed taimeliigid. On olnud ka oluliselt jahedamaid ja kuivemaid ajajärke. Ilmastik on muutunud ka viimastel aastatel. õhutemperatuuri tõus on peamine nüüdisaja kliimamuutuse väljendus. Viimaste hinnangute kohaselt on ajavahemikus 1861–2000 maakera keskmine õhutemperatuur tõusnud 0,6±0,2 kraadi võrra. Kõige rohkem on õhutemperatuur tõusnud põhjapoolkera suurtel laiustel, kus paikneb ka Eesti. Eesti asub Euroopa kõige enam muutunud kliimaga piirkonnas. Samas on tõusnud kevadete temperatuur 1,4 kraadi võrra, kusjuures alates 1950. aastatest on soojenemine eriti ilmekas. Sealjuures on kõige enam soojenenud märtsikuud
Euroopas on lühemate talvede ja varasemate kevadete olulisim põhjus intensiivsemaks muutuv läänevoolus, mis toob sel ajal Atlandi ookeanilt soojemat õhku. Läänemere piirkond jääb Atlandilt pärinevate õhumasside liikumisrajale ja selle tõttu on looduse kevadsuvine areng varasem. Peale kliima soojenemise mõjutab fenoloogiliste faaside algust ka maakasutuse muutus, linnastumine ja õhureostus. See mõju avaldub eelkõige Lääne-Euroopa tihedalt asustatud aladel, kus ainuüksi suurlinnade soojusesaarte mõju nihutab fenoloogilise arengu kuni kahe nädala võrra varasemaks. Looduse aastaajaline areng Eestis on viimase poolsajandi jooksul muutunud kevad-suvisel perioodil 1–3 nädalat varasemaks. Kevadete varasemaks nihkumine on seotud talvede soojenemisega ja lühenemisega. Kui talved soojenevad, siis lumikate loomulikult väheneb. Tormipäevade arv on kasvanud just talvel. Viimase paarikümne aasta pehme talve ja vähese jääkatte tingimustes on tormid üha rohkem rannikuid purustanud
Kui praegu Eestis jälgitav kliima muutumine on perioodilise iseloomuga, siis algab ilmselt lähematel kümnenditel jahenemine ja looduse seisund stabiliseerub. Kui kliima soojeneb endiselt, siis toimuvad meie aastaaegade kestuses ja looduses ilmselt olulised muutused. Kõige olulisem neist on kevade ja sügise pikenemine talve arvel. Koos lumekliima taandumisega vahetuvad aegamööda välja teatud kohastumistega liigid ja kooslused. Muutused on looduses siiski liiga aeglased selleks, et neid kergesti märgata ning ilmselt pälvivad inimeste tähelepanu peamiselt pakaseliste lumiste talvede ja kevadise suurvee vähenemine.
Sademete hulk ja jaotus Eestis
Eestis on keskmine sademete hulk erinevates kohtades 500 kuni 700 mm / aastas. Kõige vähem on sademeid Lääne-Eesti saartel ja piki mererannikut, kus sademete hulk on alla 500 mm kuni 650 mm. Kõige sademeterohkemad on kõrgustikud: Pandivere, Sakala ja Haanja – üle 700 mm aastas, Otepää kõrgustik pisut vähem – 650-700 mm/a. Aastate jooksul sademete hulk kõigub ka suurel määral. 1997.aasta oli sademete summa poolest normilähedane, s.t. pikaajalise keskmise lähedal, aga 1998.aastal kõikjal üle normi (119-136 %) ja ainult saartel normilähedane (105 %). Suurim aastane sademete hulk Eestis - 863 mm - on registreeritud 1990. aastal. Väikseim aastane sademete hulk - 394 mm – on registreeritud 1965. aastal.OÜ Eesti keskkonnauuringute Keskuse uuringute põhjal 2004.a. kõige sademeterohkem oli Nigula piirkond ja sademetevaesem Haanja kõrgustik.
Üldine vegetatsiooniperiood, s.o ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsivalt üle 5 kraadi, on Eestis keskmiselt 170 - 180 päeva; mai algusest septembri lõpuni. Vegetatsiooniperiood on nihkunud tavalisest varasemale ajale.
Aktiivne taimekasvuperiood, s.o. ööpäeva keskmine õhutemperatuur üle 10 kraadi.
Aktiivsed temperatuurid
Suvepikkuse tsoonid
Talvekülma tsoonid
