Mistahes ettekande eel on inimene ärevam kui tavaliselt, see ärevus mõõdukas koguses soodustab keskendumist ning sunnib end kokku võtma. Kontrolli kaotamine selle ärevuse üle viib selle süvenemiseni ning halvab mõistliku tegevuse. Enesekontrolli määr, mille kaotamisest algab kaos on erinevatel isiksustel individuaalne. Esinemispalaviku absoluutne puudumine näitab vaid seda, et esinemist ei võeta tõsiselt, sest iga tõsise ettevõtmise eelduseks on teravdatud tähelepanu, mobiliseeritud füüsilised ning vaimsed ressursid ning valmisolek pingeliseks tegevuseks. Ideaaljuhul võiks inimene olla kestvalt sellises positiivses stressis, kuid inimesel puudub selleks vajalik energia. Seetõttu on stressi positiivset mõju võimalik kasutada vaid lühiajaliselt - siis kui seda kõige rohkem vaja on ning pidev stress olgu siis positiivne, aga kindlasti ka negatiivne, väsitab inimese vaimselt ning võib kaasa tuua kurnatuse.
Esinemine - see pole mitte ainult publiku või auditooriumi ees etteastumine. Esinemise elemente on ka igapäevases suhtlemises, sest ka näiteks referaadi ettekandmine on ju suhtlemine kuulajatega. Esinemisjulgust vajame me ka näiteks kirjalikus suhtlemises - kirjutades asjalikke ning korrektseid kirju peame mobiliseerima oma kirjaliku väljenduse oskused. Inimese jaoks, kes põeb esinemispalavikku võib selle haiglusliku tasemeni süvenemise korral raskeks osutuda ka igapäevane suhtlemine, uute tuttavate leidmine, nendes võib kaduda usk enda võimetesse ning tahe end proovile panna. Siiski ei tohiks olmesuhtlemist tõsta esinemise tasandile, sest iga vestlust ei saa ette valmistada ega planeerida. Ammugi ei tohi ühestki suhtest hoiduda seetõttu, et arvatakse, nagu oleks see kui ettevalmistamata ettekanne. Suhtlemises rikastume ikka läbi suhtlemise ning laostume inimesi vältides, sest siis hakkavad ka teised meid vältima.
Kasutatud http://www.vironia.ee/materjalid/pluikmel_esin.htm materjali.