Võib välja tuua esinemispalaviku seitset peamist avaldumisvormi, kusjuures need tüübid on näited, mida kunagi ei esine puhtal kujul. Tüüpiline esineja on segu mitmest. Võib olla ka eelpool mitte kirjeldatud sümptomeid, mis on esinemispalaviku tunnuseks. Nende tüüpide tundmine ning enda ära tundmine nende tüüpide seas on oluline enesekontrolli arendamisel.
Vasomotoorne tüüp - ärevus esinemisel avaldub peaasjalikult südame ja veresoonte tegevuse korratuses. Inimene tunneb pöörast südamekloppimist; süda nagu ähvardaks rinnakoopast välja hüpata. Pulss on äärmiselt kiire, vahel jälle väga aeglane - süda nagu ähvardaks seisma jääda. Veresooned laienevad - nägu, kael ja rind punetavad. Soojushood liiguvad lainetades üle keha, mis kattub higiga. Kõrvad kumisevad, peas sumiseb.
Motoorne tüüp - iseloomulikud
lihaskonna tegevuse korratused. Inimene väriseb kogu kehast, jalad nõrkevad,
hambad lõgisevad. Liigutused on kanged, puised ja väljenduseta - kogu olekus
torkab silma kohmakus. Keel ei paindu, hääl jääb kurku kinni, esineja teeb
suuga õhku ahmivaid liigutusi.
Tema hääl on tundmatuseni moonutatud, kostudes kuidagi õudselt, tühjalt,
korisevalt, nagu hääl hauatagusest maailmast. Kõneleja ehmub oma hääle võõrast
kõlast, jääb vaid ja vahib nõutult ringi, nagu otsiks põgenemisvõimalust. Kõnes
ei ole rütmi, soravust. Laused on katkelised, raskesti arusaadavad. Miimika ei
vasta ettekande sisule.
Tserebaalne tüüp - teadvuse korratus. Pea on uimane, raskemail juhtudel on tunne, nagu läheks mõistus segi, nagu kaoks teadvus. Kõnelemisel jääb mulje nagu ei oleks mõtteid või jälle vastuoksa - neid on liig palju. Inimene teeb pingutusi, et avaldada seda, mida avaldada tahtis, kuid kõik avaldamisväärne on ununenud. Näib olevat võimatu koondada mõtet nõutud ainestikule. Piltliku selgusega kerkib teadmine, et oled naeruväärses, alandavad, häbistavas seisukorras. Midagi üteldes hakkab esinejat piinama kahtlus: kas ütles ta nüüd seda, mis pidi ütlema, või ütles midagi rumalat - vastupidist sellele, mis oli vaja öelda. Kohutava kiirusega näeb esineja lähenevat silmapilku, kus katkeb kuulajaskonna kannatus ja algab protestiavalduste torm - naer, vilistamine, trampimine, mahakarjumine. Ta arvabki nägevat muigeid, kuulavat pilkavaid märkusi. Silmade ees läheb pimedaks, ümbrus nagu kaoks. Esinejas kerkib pöörane viha, tahaks karjuda, lõhkuda, kuid ... peab end kokku võtma.
Digestiivne tüüp - esinemispalavik avaldub seedimiselundite tegevuse korratuses. Kõhus tundub esinemisärevuse tekkides täitumise tunne, ta koriseb. Süda on paha. Mõnikord tekib oksendamine ja vajadus tühjendada kõhtu enne avalikku esinemist. Kõnelemisel on inimene kõhu kontrollimisega sedavõrd tegevuses, et ei suuda end koondada ettekande sisule.
Respiratoorne tüüp - muret teevad hingamiselundite tegevuse korratused. Hindamine muutub raskeks, tekib tunne nagu ei oleks õhku, nagu lämbuks. Riietus ja krae tunduvad kitsastena, ärevuse all kannataja teeb lahti kuue nööpe, haarab krae järele ja teeb katset seda laiemaks venitada.
Urogenitaalne tüüp - ärevus tekitab sellele liigile põie- ja suguelundite tegevuse korratusi. Enne esinemist või seltskonda astumist on alati tarve tühjendada põit. Ka esinemise ajal on kestev tarve põie tühjendamiseks.
Sekretoorne tüüp - esinemisärevus avaldub näärmete, peamiselt higinäärmete tegevuse korratuses. Nahk kattub higiga. Raskemail juhtudel nägu, keha ja käed nõretavad voolavast higist. Riided lähevad märjaks, esineja pühib taskurätiga otsaesist. Higistamine ei ole tingitud ruumi liigsoojusest, sest seda tuleb ette ka jahedaima temperatuuriga esinedes, näiteks talvel vabas õhus. Ka nina limanäärmed hakkavad intensiivsemalt töötama ja teda tuleb sageli pühkida
Inimese isiksust tundes ei saa teha otseseid järeldusi tema esinemisoskuse kohta, kuna eksisteerib rohkesti neid, kes igapäevaelus vaikse ning tagasihoidlikuna rahva ette sattudes suurepäraseks kõnemeheks kehastuvad ning vastupidi - tuttavate ringis seltskondliku ning jutukana suurema ning mõnikord ka tundmatuma publiku ees hiireks muutuvad. Suure rahvahulga mõju isiksusele on igaühel endale vaja selgeks teha ning see mõju oma ettekande vormilise külje planeerimisel arvesse võtta.
Esinemispalaviku positiivne tagajärg on hea ladus ning elavalt esitatud ettekanne - see juhtub siis, kui on õnnestunud esinemispalavikust võtta kõik positiivne ning välistada negatiivne. Ärevust on suudetud kasutada keskendumiseks ning selle üle on säilitatud kontroll.
Hullem on asi siis kui on kaotatud kontroll ärevuse üle. Kui ärevus hakkab kontrollima ettekannet siis on see enesekontrolli kaotamise märgiks. Kui selle vastu midagi ette ei võeta, siis kaos süveneb. Selle läbi kaotab publik oluliselt ettekande sisust: olgu saali reaktsioon siis igav või meeleolukas on ilmne, et ettekande sisu üle hakkab domineerima selle esitamise vorm. Ettekandja keskendub oma palavikule ning unustab kuulajad, ettekande sisu ning ajataju.
Kui inimene põeb esinemispalavikku ning väldib suhtlemist, siis võib sellel olla üldiselt 2 põhjust: ta peab end antud olukorras paremaks või peab ennast halvemaks kui teised. Selles enesehinnangu küsimuses pole ükski inimene absoluutses tsentris. Igaühe eesmärk on siiski liikuda enesehinnangus objektiivsuse suunas tunnistades seda, et ideaalid eksisteerivad vaid immateriaalselt ning keskmiseks inimeseks saamine pole eesmärk omaette. Üheks paljudes võimalikeks juhtmõteteks enese määratlemisel võiks olla tarkus, mis leitud ühest vanast Baltimore kirikust "Kui võrdled end teistega, siis võid muutuda edevaks või kibestuda, sest alati on sinust väiksemaid või suuremaid inimesi. Rõõmusta siis selle üle, mida oled saavutanud ning rõõmusta ka ma plaanide üle" ("Desideratum", 1692).