Ametikiri ja keel

Hea ametistiil

Ametikeele stiilivärving on neutraalne. Ärge valige sõnu, mis on inten­siivsed (ühte heitma}, ebatüüpilised (kokku hakkama), hinnangulised (kokku klopsima) või kitsalt erialalised (okludeeruma), kui on olemas lihtne neutraalne sõna või väljend (ühinema, liituma; liitma).

Hea ametistiili tunnuseks on ka omasõna kasutamine, kuigi võõrsõna on olemas ning tundub nii põnev olevat nooblimalt väljenduda (hea-positiivne; täielik-absoluutne; totaalne). Moodsad lendsõnad (midagi on in või ouf) kuuluvad reeglina žargooni ega sobi siia.

Head pole ei pikad ega lühikesed laused - lause pikkus sõltub seotud informatsiooni hulgast. Kui kõrvuti satub mitu lühilauset, tajub luge­ja ebamäärast rahutust või närvilisust, pikk lause, üle kolme ja poo­le rea, pole hästi jälgitav. Siiski ei saa lauseid mehaaniliselt tükel­dada (Eesti vajaks psühholoogilise abi süsteemi. Kuhu saaks minna muret kurtma.}.

Vältige lauseid ja fraase, millel pole täpset tähendust (Vanurite elu hooldekodus on rikas.}, stampväljendeid (kohesed meetmed, täna oleme kogunenud kõik siia, argipäevatöö raames], parasiit-ja täite­sõnu (muide, tähendab, antud, nimelt, tead).

Kantseliit on bürokraatlik keelekasutus väljaspool selle tegelikku kasutusvaldkonda, ometi ei kaunista järgnevate näidete eeskuju ka ühtegi dokumenti.

1. Nominaalstiil ehk nimisõnalembus on laen vene kantseleikeelest
   ja eesti keelele igati võõras (Aktuse algus on... -Aktus algab...;
   Koerte kaitsesüstimine toimub... — Koeri süstitakse...}.
2. Üldistavad sõnad konkreetsete asemel (sekundaarse tooraine
   ladustamispaik - utiililadu; valmis toode vormistatakse triik­rauaga  - valmis kleit triigitakse).

Kuidas kõnelda ja kirjutada head ametikeelt?

Eelkõige tuleb meeles pidada keelekasutuse eesmärki. Argikeelt kõneldes arvestame eelkõige suhtluseesmärgi täitmisega; ajakirjan­duskeeles kirjeldatakse ühiskonnaelu, informeeritakse, suunatakse ja mõjutatakse lugejaid; ilukirjanduslikus keeles väljendatakse ini­meste tundeid ja mõtteid, jutustatakse lugusid, et nende abil kunsti­le omaste vahenditega lugejaid mõjutada; teaduskeeles kirjeldatak­se intellektuaalset eluvaldkonda, edastatakse ja vahendatakse eri teadusalade andmeid. Ametikeeles toimub suhtlus ja infovahetus haldus-ja administratiivalal, ka ametkondade vahel, samuti eraisiku suhtlus ametiasutustega.

Sõnavara ja muud keelelised väljendusvahendid on argikeeles avarad, kuid eelistatakse käsutada lihtsamaid võimalusi, grammati­kale ei pöörata suurt tähelepanu, palju on murret, slängi. Ajakirjan­duskeele aluseks on kirjakeel nagu ilukirjanduselgi, kuid viimase väljendusvahendid on piiratud vaid kirjaniku kunstiliste taotluste ja lugejate-kuulajate talumisvõimega. Teaduskeel on maksimaalselt loogiline, palju kasutatakse erialateaduslikku terminoloogiat. Ka ametikeel on kirjakeelne, kaalutletud; täpne ja ühetimõistetav, kasu­tatakse kindla tähendusega stampväljendeid ja -vormeleid.

Teksti ülesehitusele pööratakse argikeeles tähelepanu vaid seda­võrd, kuivõrd tekst tervikuna peab olema mõistetav. Ajakirjanduslik tekst on loogiline, lähtutakse tegelikest sündmustest ja tõsiasjadest. Ilukirjandusliku teksti autorit piiravad vaid tema enda valitud žanri reeglid, kuid nende järgimisel on autor vaba. Teadusstiilis pole auto­ril niisugust vabadust, tekst on loogiline ja järjepidevust taotlev, teose struktuur, liigendus kuni lõikudeni on täpne. Ametistiilis on täpsus veelgi olulisem, küündides kuni kohustuslike tekstiosade, kirjekohtade, -ridade ja sõnadeni, samuti taotletakse loogilisust ja järjepidevust.

Viis, kuidas sama lugu erinevates kõneolukordades räägitakse, võib olla nii erinev, et rääkida võib mitte erinevatest stiilidest, vaid sageli öeldakse, et tegu on erineva­te keeltega. Keeled keele sees ehk allkeeled või eri funktsionaalstii­lid stiilivõimaluste seas - erinevad on nii kõne eesmärk, väljendus­vahendid, suhtlusvahendid kui kasutamiskoht.

Stiil on kõneolukorrale ja eesmärgile vastav keelekasutuse viis; funktsionaalstiili ülesandeks on hõlbustada suhtlemist, teadustamist ja mõjutamist ühetaolises suhtlusvaldkonnas. Ametlikku stiili on üldistavalt nimetatud ka ametikeeleks. Ameti­keel kitsamas tähenduses on mingi konkreetse eriala terminoloogia.

Kuidas kõnelda ja kirjutada head ametikeelt?

Eelkõige tuleb meeles pidada keelekasutuse eesmärki. Argikeelt kõneldes arvestame eelkõige suhtluseesmärgi täitmisega; ajakirjan­duskeeles kirjeldatakse ühiskonnaelu, informeeritakse, suunatakse ja mõjutatakse lugejaid; ilukirjanduslikus keeles väljendatakse ini­meste tundeid ja mõtteid, jutustatakse lugusid, et nende abil kunsti­le omaste vahenditega lugejaid mõjutada; teaduskeeles kirjeldatak­se intellektuaalset eluvaldkonda, edastatakse ja vahendatakse eri teadusalade andmeid. Ametikeeles toimub suhtlus ja infovahetus haldus-ja administratiivalal, ka ametkondade vahel, samuti eraisiku suhtlus ametiasutustega.

Sõnavara ja muud keelelised väljendusvahendid on argikeeles avarad, kuid eelistatakse kasutada lihtsamaid võimalusi, grammati­kale ei pöörata suurt tähelepanu, palju on murret, slängi. Ajakirjan­duskeele aluseks on kirjakeel nagu ilukirjanduselgi, kuid viimase väljendusvahendid on piiratud vaid kirjaniku kunstiliste taotluste ja lugejate-kuulajate talumisvõimega. Teaduskeel on maksimaalselt loogiline, palju kasutatakse erialateaduslikku terminoloogiat. Ka ametikeel on kirjakeelne, kaalutletud; täpne ja ühetimõistetav, kasu­tatakse kindla tähendusega stampväljendeid ja -vormeleid.

Teksti ülesehitusele pööratakse argikeeles tähelepanu vaid seda­võrd, kuivõrd tekst tervikuna peab olema mõistetav. Ajakirjanduslik tekst on loogiline, lähtutakse tegelikest sündmustest ja tõsiasjadest. Ilukirjandusliku teksti autorit piiravad vaid tema enda valitud žanri reeglid, kuid nende järgimisel on autor vaba. Teadusstiilis pole auto­ril niisugust vabadust, tekst on loogiline ja järjepidevust taotlev, teose struktuur, liigendus kuni lõikudeni on täpne. Ametistiilis on täpsus veelgi olulisem, küündides kuni kohustuslike tekstiosade, kirjekohtade, -ridade ja sõnadeni, samuti taotletakse loogilisust ja järjepidevust.