PolS § 15-9. Isiku toimetamine alkoholijoobe tuvastamiseks ametiruumi ja tervishoiuteenuse osutaja juurde

(1) Kui kohapeal ei ole joobeseisundi tuvastamine võimalik, võib isiku toimetada politsei ametiruumi alkoholijoobe tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga.

(2) Isiku võib toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga, kui:

1) isik keeldub alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga või tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga;

2) isik ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või alkomeetri kasutamise protseduuri;

3) isik nõuab seda indikaatorvahendi positiivse näidu korral;

4) see on otstarbekas ja isik on sellega nõus.

PolS § 15-10. Alkoholijoobe tuvastamine vereproovi uuringuga

(1) Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vereproovi võtmise õigus, ja riiklik ekspertiisiasutus on kohustatud politsei nõudmisel võtma vereproovi.

(2) Vereproovi võtmise tagamiseks on politseil õigus kasutada vereproovi andmiseks kohustatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

(3) Kui vereproov võetakse tervishoiuteenuse osutaja juures, korraldab politsei võetud vereproovi toimetamise riiklikku ekspertiisiasutusse alkoholijoobe tuvastamiseks vereproovi uuringuga.

(4) Politsei tutvustab vereproovi uuringu tulemusi isikule esimesel võimalusel.

(5) Vereproovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise, samuti uuringu tulemusest teavitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(6) Politsei võib sõlmida tervishoiuteenuse osutajaga vereproovi säilitamiseks ja riiklikku ekspertiisiasutusse edastamiseks halduslepingu, milles nähakse ette tervishoiuteenuse osutaja kohustused ning tasu suurus ja maksmise kord.

(7) Vereproovi uuringu tulemuse ekspertiisiakti vormi kehtestab justiitsminister määrusega.

Isiku keeldumisel alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga tuvastatakse alkoholijoove vereproovi uuringuga. Juhul kui isik keeldub ka vereproovi uuringust, on politseil õigus kasutada tema suhtes vahetut sundi ulatuses, mis on eesmärgi saavutamiseks (vereproovi võtmiseks) vältimatu.

Vahetu sund üldmõistena hõlmab füüsilise isiku (edaspidi isik), looma või asja mõjutamist füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga. Joobeseisundi tuvastamise kontekstis on ilmne, et mõjutamise objektiks saab olla üksnes füüsiline isik. Vahetu sunni kasutamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse nõudega ning samuti politseiseaduse §-des 14 ja 15 sätestatud erivahendi või relva kasutamise piirangutega. PolS §-st 15 tulenevalt ei või kasutada vereproovi võtmise võimaldamiseks vahetu sunni raames tulirelva. Eelkõige tähendab vahetu sunni kasutamine antud kontekstis füüsilise jõu kasutamist, täielikult ei saa välistada aga ka nn aktiivse kaitse vahendite, nt käeraudade kasutamist.

Politseiseaduse § 15⁹ sätestab isiku toimetamise alkoholijoobe tuvastamiseks politsei ametiruumi või tervishoiuteenuse osutaja juurde. Seda tehakse siis, kui kohapeal ei ole joobe tuvastamine võimalik, näiteks politseipatrullil pole tõenduslikku alkomeetrit käepärast, kuid isik on nõus selle abil joobeseisundi tuvastamisega. Juhul kui isik ei ole sellega nõus, on otstarbekam toimetada isik kohe joobeseisundi tuvastamisele vereproovi uuringuga, et vältida aja ja ressursside liigset kulutamist.

Kui isik keeldub alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga või tõendusliku alkomeetriga tuvastamisest või kui ta ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või alkomeetri kasutamise protseduuri (liiga joobes), toimetatakse ta alkoholijoobe tuvastamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikusse ekspertiisiasutusse alkoholijoobe tuvastamiseks vereproovi võtmiseks. Sama võib teha ka siis, kui see on otstarbekas ning isik on sellega nõus.

Politseiseaduse § 15¹⁰ reguleerib alkoholijoobe tuvastamist vereproovi uuringuga riiklikus ekspertiisiasutuses. Lõige 1 reguleerib joobeseisundi kahtlusega isikult vereproovi võtmist. Vereproovi võivad võtta tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vastav õigus, ning riiklik ekspertiisiasutus.

Vereproovi võtmise tagamiseks on politseile antud õigus kasutada kohustatud isiku suhtes vahetut sundi. Seega isegi juhul, kui isik keeldub vereproovi andmisest, võetakse see temalt vahetut sundi kasutades igal juhul. Õiguse andmist politseile kohaldada vahetut sundi proovi andma kohustatud isiku suhtes proovi võtmise tagamiseks tuleb pidada oluliseks, sest vastasel korral võibki jääda proov võtmata. Selle tulemusena võiks aga jääda joobeseisund üldse tuvastamata, kuna isik pole nõustunud ei tõendusliku alkomeetri kasutamisega ega vabatahtlikult ka vereproovi uuringu tegemisega.

Siinkohal tuleb eraldi rõhutada asjaolu, et tervishoiuteenuse osutaja ei ole see, kes rakendab isiku suhtes vahetut sundi. Vahetut sundi rakendab isiku suhtes vereproovi võtmise tagamiseks üksnes politsei. Arsti või muu tervishoiutöötaja kohustuseks on vaid vereproovi võtmine.

Vahetu sunni rakendamise kaudu isikult vereproovi võtmine on äärmuslik meede ning seda kasutatakse vaid siis, kui tõendusliku alkomeetri kasutamine ei ole võimalik või isik keeldub sellest, samuti kui isik keeldub vabatahtlikult vereproovi andmisest.

Kui meetme kohaldamisega on isikule tekitatud kahju, siis vastutab võimalike kahjude tekitamise eest politsei riigivastutuse seaduse alusel. Meetme kohaldamine toimub politsei poolt ning politsei ja tervishoiuteenuse osutaja vahel sõlmitud lepingu alusel. Tervishoiuteenuse osutajal on vaid politseiga sõlmitud lepingu alusel kohustus proovi võtmine või läbivaatuse teostamine faktiliselt läbi viia. Kuigi võimalike kahjude tekitamise eest vastutab politsei, ei välista see regressi tervishoiuteenuse osutaja suhtes, kui kahju on tekitatud tema poolt kohustuse süülise rikkumise tõttu. Juhul kui isik leiab, et tema õigusi on rikutud, on tal õigus vaidlustada riikliku järelevalve meetme kohaldamist haldusmenetluse seaduses ettenähtud vaidemenetluse korras ja halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras.

Rõhutada tuleb asjaolu, et proovi võtmise või isiku läbivaatuse kohaldamisega piiratakse isiku õigusi mitte proovivõtja või isiku läbivaatuse teostaja, vaid meetme kohaldamise otsustaja poolt. Sarnaselt on öelnud oma 20. oktoobri 2003 lahendis nr 3-3-1-64-03 ka Riigikohus, kus ta leidis sõidukite teisaldamisega seotud kohtuasjas: „Seega piiratakse sõidukiomaniku õigusi mitte sõiduki teisaldamise teostaja, vaid teisaldamise otsustaja poolt. Teisaldamise otsustaja, antud juhul TPP, oli tellinud teenuse teisaldamise faktiliseks teostamiseks. Õigussuhe tekkis sõiduki omanikul aga TPP-ga, mitte teisaldamise faktilise teostajaga.“

Kui vereproovi võtmise õigus on nii tervishoiuteenuse osutajal kui ka riiklikul ekspertiisiasutusel, siis vereproovi uuringu tegemise õigus on eelnõus vaid riiklikul ekspertiisiasutusel. Proovimaterjali võetakse ööpäevaringse valvega haiglates. Seejärel toimetatakse materjal riiklikusse ekspertiisiasutusse, kus tehakse vastavad analüüsid. Praegu määratakse Eesti raviasutustes etanooli ja narkootilisi aineid erinevate meetoditega, mis on välja töötatud diagnostilistel eesmärkidel. Kasutatavad meetodid on erineva mõõtmistäpsuse ja määramatusastmega, seega saadud analüüsitulemuste korduvus ja korratavus ei vasta rahvusvaheliselt tunnustatud kompetentsusnõuetele.