Antud juhul on õiguslikuks põhiküsimuseks see, kas vangla võib paigutada karistust kandma ühte kambrisse mees- ja naissoost kinnipeetava? VangS § 12 lg 1 punkti 1 kohaselt hoitakse vanglas eraldi mehi ja naisi. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt võib vangla direktor teha VangS § 12 lõikest 1 ka erandeid – ehk paigutada kinnipeetavaid eraldihoidmisprintsiibist kõrvale kaldudes. Eraldihoidmisprintsiibi eesmärgiks on ühelt poolt see, et vanglal oleks õiguslik alus keelduda nt kokku paigutamast kinnipeetavaid, kes ühel või teisel moel võivad enda või teiste elu ja tervist ohustada. Seega on eraldihoidmisprintsiibist tulenevalt vanglal õiguslik alus keelduda nt mehi ja naisi kokku paigutamast. Samuti kaitseb eraldihoidmisprintsiip kinnipeetavaid ametnike suva eest ning peaks vähemalt teoreetiliselt tagama nõrgemate kinnipeetavate (naised, alaealised) kaitse tugevamate kinnipeetavate (nt täisealised mehed) eest. Seega on eraldihoidmisprintsiibil kaks eesmärki, mille võib üldistatult kokku võtta kui vangla julgeoleku tagamine.
VangS § 12 lg 5 lubab eraldihoidmisprintsiibist kõrvale kalduda teha erandeid, kui see on vajalik seoses õppimise, töötamise või muu tegevusega. Seega on VangS § 12 lg 5 vangla direktoril lubatud VangS § 12 lg 1 sätestatud eraldihoidmisprintsiibist kõrvale kalduda või seda teatud juhtudel isegi mitte järgida. Siiski on oluline, et eraldihoidmisprintsiibist kõrvale kaldumisel peab olema väga kindel eesmärk. Nii sätestatakse VangS § 12 lg –s 5, et erandeid võib teha seoses õppimise või töötamise või muu tegevusega. Erandite tegemisel ei saa vangla direktor siiski kõrvale kalduda VangS teistest vangistuse täideviimisele kehtestatud nõuetest (nt VangS § 66 sätestatud vangla julgeoleku tagamise nõue, PS § 28 ja § 14 koostoimest tulenev isikute tervise kaitse nõue jmt). Seega peab ka erandite tegemisel, olgugi et erandeid tehakse kas seoses õppimise või töötamisega, olema tagatud vangla julgeolek. Küsitavusi tekitab VangS § 12 lg 5 juures eesmärk "või muu tegevusega." Ei ole selge, mida seadusandja on tahtnud sellega öelda või millist eesmärki on silmas peetud. Siiski võib VangS loogikat järgides arvata, et see "muu tegevus" peab aitama kaasa vangistuse eesmärkide saavutamisele. Antud kaasuse puhul tahavad abikaasad koos vangistust kanda. VangS § 23 kohaselt on vanglal kohustus soodustada vanglavälist suhtlemist. Vanglavälise suhtlemise all tuleks mõista eelkõige sellist suhtlemist, kus üks suhtlemise osapool vangistust ei kanna. Antud juhul see nii ei ole, kuna mõlemad abikaasad kannavad vangistust. Võib arvata, et VangS § 12 lg –s 5 sätestatud "muul alusel" ei pea silmas erandi tegemist selliselt, et mees- ja naissoost kinnipeetavaid võiks kokku ühte kambrisse elama paigutada. Sellisele järeldusele võib jõuda ka vaadates vastava muudatuse eelnõu seletuskirja, mille kohaselt on erandi tegemise eesmärgiks peaasjalikult vahistatutele õppimise ja töötamise võimaluste loomine. Seletuskirja kohaselt ei ole vastava erandi tegemise eesmärgiks nt perekonnaelu kaitse. Samuti tuleb tähele panna, et erandeid võib teha nt seoses õppimise või töötamisega, kuid õppimine ja töötamine toimuvad vanglas peaasjalikult siiski päevasel ajal. Lisaks ei saa tähelepanuta jätta seda, et nais- ja meessoost kinnipeetavad kannavad vangistust erinevates vanglates. Täitmisplaani § 4 lg 1 p 1 kohaselt paigutatakse naissoost kinnipeetav Harku Vanglasse ja meessoost täisealine kinnipeetav kas Tartu, Tallinna, Viljandi või Murru Vanglasse (täitmisplaan § 4 lg 1 p 2—5). Erandeid võib paigutamisel teha kas seoses kohtuistungi toimumise või menetlustoimingutega (täitmisplaan § 4 lg 1 p 6), vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel (täitmisplaan § 5 lg 1). Täitmisplaani mõistes ei saa erandlikuks asjaoluks pidada isikute abielu, sest abielu ei ole oma olemuselt teab mis erandlik sündmus.
Seega tuleb leida, et kehtiv VangS ei anna alust perekonnaelu kaitseks erisoolisi kinnipeetavaid vangistuse kandmise ajaks ühte kambrisse elama paigutada.