334—263 eKr Zenon lõi stoitsismi (stoa) koolkonna (Seneca, Cicero, Marcus Aurelius jt), mis õpetas põhimõtteid, mis aitasid toime tulle ebakindlas ja ettearvamatuks muutunud maailmas. Igasugune tunnetus pidi põhinema meelelistel kogemustel. Inimene on sõltuvuses välistest jõududest, mida ta ei saa mõjutada. Tajumist suunab spontaanne vaimustus mingist nähtusest. Stoikudele on oluline voorus, mis on omaette eesmärk, selle eest ei saada tasu ei siinpoolsuses ega õnnelikuma elu näol pärast surma. Ainus lohutus on uhkus selle üle, et ollakse vabanenud inimese ihalikkusest tulenevatest himudest ja minnakse omal vabal tahtel vastu vältimatule. "Stoilisus" sai uusajal nimetuseks sõduri-voorusele, mis seisnes absoluutses kõrvalekaldumatuses kohuse täitmises ja hambad ristis mistahes valu talumises. (Jakoby,E. 2001:62—67)